Pierce-Arrow’ lugu ulatub tagasi enam kui 100 aasta tagusesse aega. Täpsemalt aastasse 1901, mil ettevõte, mis varem oli tegutsenud peamiselt kodukaupade valdkonnas, ehitas oma esimese ühesilindrilise sõiduriista nimega Motorette. Üsna pea asuti aga suuremate ning luksuslikumate autode pärusmaale. Mudeliga Great Arrow võideti kestvussõite ning tõestati sellega tervele kodumaisele Ameerikale, et tegemist on eeskujulikult ehitatud autoga.
Ettevõtte asutaja George Norman Pierce (1846–1910) taandus 1907. aastal Pierce Motor Company juhtimisest, müües ühtlasi oma osaluse. Järgmisel aastal lisati firma nimesse sõna Arrow.
Maailmas pole just palju automarke, mis saaksid kiidelda Valge Maja esindusauto staatusega. Üheks selliseks on just Pierce-Arrow, kusjuures president William Howard Tafti poolt 1909. aastal valituna oli selle näol tegemist esimese ametliku esindusautoga üldse. Samale margile jäi truuks ka järgmine Valge Maja peremees – suur autoentusiast Woodrow Wilson.
Pierce-Arrow’st kujunes kiiresti teatud staatusesümbol. Nendega sõitsid paljud Hollywoodi filmistaarid ning samuti pidi vähemalt üks Pierce-Arrow kuuluma mõne kuningakoja garaaži. Oma aja moetrendidega kooskõlas käis ka kogu margi turunduskampaania. Müügimeestele lõi ettevõte selleks eraldi kaasaskantava filmiprojektori, trükiste jaoks loodud reklaamid seadsid esikohale pigem Pierce-Arrow’ga kaasnevat elustiili ning auto jäeti neis alati tagaplaanile, sest ütlematagi oli selge, milliste väärtuste eest see seisab.
Olulisteks verstapostideks Pierce-Arrow’ kujunemisloo juures said kuue- ja kaheksasilindriliste mootorite kasutuselevõtud. Esimene sai teoks 1910. aastal ning teine juba Studebakeri omanduses olles aastal 1929. Suuremad mootorid tagasid luksuslikule ja raskele sõidukile tagasihoidliku vibratsiooniga seisusekohased kiirusomadused, mis koos kestvussõitudes tõestatud vastupidavusega andsid nõnda veelgi enam kaalu margi suurepärasele mainele.
Üheks väliselt Pierce-Arrow’le iseloomulikuks said esitiibadesse integreeritud esituled. See patenteeritud lahendus loodi 1914. aastal ning ehkki ostja võis jätkuvalt valida tuledele tavapärase mootoriploki ja esitiiva vahelise asukoha, otsustasid vähesed selle variandi kasuks. Võimalikult auto külje lähedal asuvad laternad andsid laiema valgusvihu, olles sellega ühtlasi eelkäijaks tänastele autoehituse üldpõhimõtetele.
Paraku on vähesed ainult luksusautodele keskendunud automargid suutnud iseseisvana pikalt elus püsida. Juba enne Studebakeri poolt ülevõtmist oli Pierce-Arrow sattunud majanduslikesse raskustesse, sellest hoolimata olid kahe ettevõtte juhid jõudnud otsusele, et ainuvõimalik lahendus edasiliikumiseks on uute mudelite varustamine reas-kaheksasilindriliste mootoritega. Eks oligi selles plaanis ju omamoodi perspektiiv, kuid aastaks oli kurjakuulutav majanduslanguseelne 1928.
Aastane arendustöö materialiseerus võrratus mudeliseerias 133/143, mis kombineerides erinevaid telgede vahesid (vastavalt üüratud 3,3 ja 3,6 m) andis koos erinevate keredega kokku uskumatud 19 variatsiooni. 1929. aasta müüginumbrid olid fenomenaalsed, ühtekokku jõudis omanikeni ligikaudu 10 000 sõidukit. Kuid aasta lõpus kukkus kogu turg kolinal kokku. Järgmisel aastal kahanes müük juba umbes poole võrra, sealt edasi aga veelgi. Mis siin imestada, tänase loo peategelane maksis tervelt kümnekordse Ford A hinna!
1933. aastal müüs ise raskustesse sattunud Studebaker oma osaluse Pierce-Arrow’s. Suur Depressioon oli kogu luksusautode turu peaaegu olematuks muutnud. Pierce-Arrow otsustas aga ärevates oludes riskida ning tõi turule eesrindliku V12-mootoriga Silver Arrow’. Samal ajal keskendus näiteks Packard kuuesilindrilisele ja seega odavamale mudelile One-Twenty, mis tagantjärele tarkusena tasus end paremini ära.
Silver Arrow’le äriplaan rahavoogu piisaval hulgal  siiski ei genereerinud ning 1938. aastal oli ettevõte sunnitud oma uksed lõplikult sulgema.