Ford Junior
1934
Inglismaa
Tehnika:
Ford Junior oli esimene spetsiaalselt Euroopa turu jaoks toodetud Fordi mudel. Seda autot tehti Inglsmaal, Dagenhami tehases alates 1932. aastast. Inglismaal oli mudelinimeks tavaliselt Ford Y. Selle mudeli tootmine lõpetati 1937. aastal.
R4 mootori töömaht on 933 ccm, võimsus 21 hj. Gaasivahetus on püstklappidega, klapi paisumispilu ei ole reguleeritav tänapäevases mõistes. Otsat laienevat klapisäärt saab kas pikemaks pinnida, või lühemaks viilida. Et klapisäär juhtpuksist läbi mahuks, on juhtpuks
poolitatav. Kasutatakse vedelikjahutust, aga loomuliku tsirkulatsiooniga, veepump puudub. Puudub ka õlifilter.
Käigukast on kolmekäiguline pluss tagasikäik. Jõuülekanne tagasillale kantakse üle veovõlliga, mille korpus on tagasillaga jäigalt ühendatud, puudub tagumine kardaanliigend. Kõigi nelja ratta pidurid on mehaanilise varras-ajamiga. Nii esi- kui tagasilla vedrustuses kasutatakse auto suhtes ristiolevat lehtvedru. Tagavedrul on ülalt vaadates sees iseloomulik kõverus, et tagasilla reduktor saaks vedrust mööda liikuda.
Kasutatakse 6V pingega elektrisüsteemi, on elektriline starter. Auto on ehitatud täisraamile. Kere on kaheukseline, kere konstruktsioonis on kasutatud üsna palju puidust tugevdusi, nn. sindelkere. Kere plekid on raami külge needitud. Rattad on ehitatud Fordile omaselt mittelahtivõetavate kodar-ratastena.
Ajalugu:
Tõenäoliselt oli auto Eestisse ostetud juba enne sõda. Umbes 1980. aasta paiku nägi Märt Aarne seda lahtivõetud autot Tallinnas, Pirital. Mõne aasta pärast vahetaski masin omanikku ja siis veeti ta Tallinn-Nõmmele. Kuna sellise auto taastamise kogemused puudusid ja muud tegemised olid hetkel tähtsamad, seisis auto Nõmme garaazhis hulga aastaid. Siis kolis Meriväljale, Autorestauraatori töötuppa. Aastatega oli entusiasm seda masinat taastada lahtunud ja ühel päeval nägi seda vana Fordi tema tänane peremees. Toimus uus omanikuvahetus ja alles nüüd hakkas vana Fordi elu muutuma. Täieliku "taassünnini" kulus küll peaaegu viis aastat.
Taastamine:
Pärast auto soetamist seisis auto kuus kuud puutumatuna ja ootas nö. “oma aega”. Esimese asjana tuli ennast kurssi viia antud mudeli ajaloo ning hingeeluga,et tekiks üldse ettekujutus, milliseks auto peaks saama ja millistest osadest teda õnnestuks taastada. Suur üllatus oli juba see, et Ford Euroopas enne teist maailmasõda autosid üldse tootis. Eestis olemasolevad analoogid (minu andmetel 2 autot) ei olnud samuti taastamistööde jaoks just eriti head eeskujud. Parim etalon asub Riia automuuseumis, kuid seegi pole taastatud 100% originaalsel kujul ja nii mõnedki sõlmed on taastaja fantaasia vili. ¨Esialgne plaan oli auto lihtsalt kättesaaadavte osade abil sõitma panna ja originaalsus tagada vaid võimaluste piires. Arvestades auto seisukorda, ei olnud algul plaanid eriti lennukad. Aga nagu elus vahel ette tuleb, sain nö. loteriivõidu osaliseks, kui osade otsimise käigus õnnestus Rootsi metsatalust osta 100% originaalosadega auto, millelt oli ära lõigatud kere ja tagumine osa. See, aiatraktoriks kohandatud sõiduk, oli täiesti sõiduvõimeline ja nii tekkis olukord, kus muutus reaalseks auto originaalseisukorda taastamine. Kui see "sõitev raam" Eestisse jõudis ja seda käega katsuda sai, taipasin, et ilma selle leiuta oleks minu auto taastamine olnud üsnagi küsitav. Sedavõrd eriline on kolmekümnendate aastate auto konstruktsioon. Hiljem selgus,et üsna palju osi on võimalik tellida Inglismaalt, nii uusi kui ka mõningaid kasutatud varuosi. Kasutatakse vahetusfondi, mis tähendab, et tuleb saata olemasolevad rikkis või taastamist vajavad osad Inglismaale ja saad üsnagi mõistliku hinna eest vastu taastatud osad. Kuna mudel Y pandi Dagenhamis koosteliinile vahetult pärast mudeli A tootmise lõpetamist ja on teatud mõttes ka oma suurema venna väike koopia, siis oli võimalik mõningad osad tellitud ka USA-st. Salongi osad, akukaablid, tekstiilkattega elektrijuhtmed, välispeegel, laevalgusti, aknatõstukid ja muud sarnast olid fotode järgi otsustades ning ka loogiliselt võttes A mudeliga samad. ¨Keretööde tegemiseks kulus aega umbes aasta, kusjuures korrosioonikahjustused praktiliselt puudusid. Ometi on tegu 76 aastat vana autoga ja hoiutingimused olid ikkagi kohati lageda taeva all. Riia automuuseumi töötajad kinnitasid seda fakti ja ütlesid, et 30-ndate aastate Fordid ongi korrosioonist praktiliselt puutumata ja tegu on lihtsalt teistsuguse terasega, kui seda tänapäeva autode puhul kasutatakse. ¨Kogu auto käis liivapritsist läbi ja kere oli ka raamilt maha tõstetud. Neetimistööde juures tulid appi Estonian Airi lennukimehaanikud, kes selle tööga mängleva kergusega hakkama said. Puitkonstruktsioonid olid samuti väga heas korras ja vahetust vajas vaid 20 cm pikkune tükk vasakust uksepostist. Tammised parandused tegid Kunstiakadeemia mööblirestauraatorid ning kogu puiduosa taastamine jäi nende õlule. Tulemus oli vägagi hea ja teostus professionaalne. Vahetusse läks ka auto vineerist põrand, millest tehti koopia. ¨Kõikvõimalike metallitöödega tegelesid Värvaltrans OÜ lukksepad ja ka mitu rauatööga leiba teenivat meistrimeest,kelle kuldsete käte abil taastati-vahetati kõik kulunud ja loksuvad osad auto käiguosas ja sildades ning roolisüsteemis. Mootor sai taastatud Jaanus Liguri juures ja Inglismaalt sai tellitud uued kolvid-rõngad ning tihendikomplektid. Muus osas oli mootor täiesti töökorras ja remonti ei vajanud. Küll tuli mootor siiski peale remonti uuesti lahti võtta,sest avastasin plokis pisikese prao ja otsustasin selle kinni keevitada. Ka originaalsidur ei toiminud rahuldavalt ja sai vahetatud.
Auto elektrisüsteemi taastasin ise ja värvimiseelse eeltöögi tegin osalislet oma kätega. Värvida aitasid siiski Värvaltransi värvimisprofid. Värvitooni valikus polnud erilist kahtlust, sest Mr.Ford isiklikult tavatses öelda, et kõik autod peaksid olema musta värvi. Ometi selgus keretööde käigus, et Rootsist soetadud eksemplar oli algselt olnud tumesinist värvi ja hiljem ikkagi mustaks üle värvitud. ¨Polstritööd teostati firmas Side Effect ja taaskord tuleb tunnistada, et väikeses Eestis leidub ikka väga häid meistrimehi, kelle töötulemust on lausa naudng vaadata. ¨Kroomimistööd tehti samuti Eestis. Tööd küll veidi venisid ajaliselt, kuid tulemus oli ootamist väärt. ¨Auto kokkupanekuga tegelesin põhiliselt ise ja see võttis aega umbes aastapäevad. Ka uued, karastatud klaasid, lasin teha Tallinnas. ¨Auto tunnistati komisjoni poolt 98,6% ulatuses originaalseks. Juba saadud tunnustused: must number A055 ja autonäituselt karikas ning tiitel "Parim klassikaline auto 2010".
http://www.vanatehnika.ee/
Omanik:
Ott Mesikäpp
Asukoht:
Tallinn
Pildistatud 2010
Ford Junior (1934)
