Serpuhovi Mootorrattatehas
SMZ (Serpuhovi Mootorrattatehas) NSVL, Venemaa Alates 1939 1939. aastal, peale mootorrattatootmise lõppemist Podolski Mehaanikatehases (PMZ), läks mootorratta PMZ-125 tootmine üle Serpuhovi. Enne sõda toodeti partii 123,7 ccm töömahuga 3,5-hobujõulise mootoriga kolmekäigulisi tsikleid margi ML-3 nime all. 1940. aastal alustati SMZ-s ettevalmistusi Leningradi tehase mudeli L-8 tootmiseks. Jõuti toota vaid 402 tsiklit, siis algas sõda, mis ei võimaldanud Serpuhovis ka plaanitud M-72 tootmist alustada. Tehas evakueeriti sõja eest Izevski mootorrattatehase juurde Udmurtiasse. Peale sakslaste tagasilöömist Moskva alt tegeldi SMZ-s trofeerataste remondiga. 1942. aasta kevadel moodustati tehase baasil Juhtiv Konstrueerimisbüroo, mille ülesandeks sai esialgu tegeleda trofeerataste uurimise ja remondiga ning liitlastelt abi korras saadud mototehnika kokkupaneku ja nendele M-72 külgkorvide lisamisega. Edasi muutus SMZ sisuliselt Konstrueerimisbüroo katsetehaseks ning kuni 1951. aastani tootis eksperimentaalseid tsikleid ja mootoreid. 1951 anti SMZ-le Kiievi mootorrattatehasest üle kolmerattalise, 98 ccm mootoriga invaliidisõiduki K-1V tootmine. Nende seeriatootmine SMZ-s algas 1952. aastal. Samal aastal alustati ka invaliidi-motokäru S-1L valmistamist. S-1L oli varustatud 125 ccm mootoriga M-1A, millele oli lisatud sund-õhkjahutus ja tagurpidikäik. Sellega läks tehas Konstrueerimisbüroo koosseisust ära ja otsest seost mototehnikaga enam ei omanud. Kuigi säilis nimetus "Mootorrattatehas", koosnes toodang edaspidi vaid mitmetest mootorrattamootoriga invaliidisõidukite mudelitest. Serpuhovi Autotehase (SeAZ) nimetus tuli hiljem, alles seoses auto "Oka" tootmise alustamisega.
