DKW NZ 350

1939

Saksamaa

Tehnilised andmed:
Ühesilindriline, kahetaktiline õhkjahutusega mootor, töömat 343 ccm. Veojõud antakse edasi tagarattale ketiga.

Ajalugu:
1939. aastal valmistatud ratas on Eestimaale jõudnud tõenäoliselt pärast II Maailmasõda. 08.05.1951 aastal välja antud tehniline pass vastab täpselt sõiduki raami ja mootorinumbrile. Sõiduki omanikuks oli Leonid Pavlovski, kes elas Tallinnas Nõmmel, Pargi tänaval. 16.10.1953 ostis mootorratta Vabaduse puiesteel elav Raul Merilain. Sellest ajast pärineb ka esimene foto . Ratas on selleks ajaks juba üle elanud remonte. Vahetatud oli esituli, lenksukinnitusmutter, spidomeeter, sadul, süütekarp ja tagatiiva kinnitus. Ratta ostsin 2006 aastal ja siis oli ta sellises seisus, nagu pildil näha. 80-ndatel oli ratta ostnud Toivo Vides, kes oli mootorrattavõidusõidu harrastaja ning pidas Tallinnas Veerenni tänaval aastaid motopoodi. Pärast Toivo traagilist hukkumist liiklusõnnetuses ostsin tema abikaasalt selle mootorratta. Kuigi Toivo oli mootorrattale teinud remondi ja rattaga sai isegi sõita, oli selle taastamine siiski mitme aasta töö ning originaalosi on puudu tänagi. Enam kui 50 aastat oli ratas säilinud samasugusena, sest Toivo remont seisnes ratta värvimises ja sõidukorda tegemises.

Taastamine:
Kuigi ratas oli sõitev, oli ta siiski aja jooksul saanud palju kannatada. Seetõttu on algselt tsiviilvärvides ratas taastatud Wehrmachti värvides, mis võimaldab ajahamba jälgi paremini varjata. Tegemist ei ole kuigi haruldase rattaga ning paremas seisukorras tsiviilrattaid on odavam osta, kui sellisest seisukorrast taastada. Väntvõll on remonditud, kolb on uus. Rattad on mitmest kokku pandud, kuid on õnnestunud säilitada originaalkodarad. Originaalne generaator ja DKW süütekarp töötavad. Tuled on originaalid, esituli küll koopiaklaasi, reflektori ja võruga. Süütelukk on uhiuus vana laovaru. Süütelukk on NZ mudelil väga nõrk koht, kuna see asub paagi peal ning ilmastikule avatud. Sissesadanud vesi tekitab korrosiooni ning nii need süütelukud puruks keeratigi.
Mootori remontimisel olid hindamatuks abiks Vahur Sirk ja Toomas Rootare. Rattad aitas sirgeks rihtida Jaan Sild. Sadulanaha tegi Alvar Nisumaa. 2012 aastal tunnustati mootorratas vanasõidukina, kuid tee täieliku originaalsuseni ei ole veel lõpule käidud. Vaja oleks leida originaalsadul (praegune on kombineeritud originaalsadula ülemisest poolest ja hilisema mudeli alumisest poolest)

Omanik:
Indrek Sirk

Asukoht:
Tallinn

Pildistatud 2013